Surm – Vikipeedia Mine sisu juurde Peamenüü Peamenüü vii külgpaanile peida Navigeerimine Esileht Juhuslik lehekülg Viimased muudatused Üldine arutelu Erileheküljed Juhend Kontakt Otsing Otsi Ilme Anneta Loo konto Logi sisse Isiklikud lehed Anneta Loo konto Logi sisse Sisukord vii külgpaanile peida Algus 1 Surma mõiste Lülita ümber alaosa "Surma mõiste" 1.1 Elutegevuse võime ja elutegevus 1.2 Elu taastamine 1.3 Surm ja minu olemus 1.4 Surm ja olemasolu lakkamine 2 Surma kriteeriumid 3 Kas surm kahjustab meid? Lülita ümber alaosa "Kas surm kahjustab meid?" 3.1 Argumendid kahjuteesi kasuks 3.2 Sümmeetriaargument 3.3 Surm ei saa meid mõjutada 3.4 Surm ei kahjusta meid 3.5 Teistsugused võimalikud vastuväited kahjuteesile 3.5.1 Negatiivne hedonism 3.5.2 Hargnev komparativism 3.5.3 Ajaline relativism 4 Surm religioosses õpetuses Lülita ümber alaosa "Surm religioosses õpetuses" 4.1 Surma käsitlus budismis 4.2 Surm Urantia raamatu järgi 5 Vaata ka 6 Viited 7 Kirjandus 8 Välislingid Lülita sisukord ümber Surm 180 keelt Afrikaans Alemannisch አማርኛ Aragonés العربية ܐܪܡܝܐ الدارجة مصرى অসমীয়া Asturianu Авар Azərbaycanca تۆرکجه Башҡортса Boarisch Žemaitėška Bikol Central Беларуская (тарашкевіца) Беларуская Български भोजपुरी বাংলা བོད་ཡིག Brezhoneg Bosanski Batak Mandailing Basa Ugi Буряад Català 閩東語 / Mìng-dĕ̤ng-ngṳ̄ Нохчийн Cebuano کوردی Corsu Čeština Словѣньскъ / ⰔⰎⰑⰂⰡⰐⰠⰔⰍⰟ Чӑвашла Cymraeg Dansk Dagbanli Deutsch Zazaki ދިވެހިބަސް Ελληνικά English Esperanto Español Euskara Estremeñu فارسی Suomi Võro Français Frysk Gaeilge 贛語 Kriyòl gwiyannen Galego Avañe'ẽ Gungbe Hausa 客家語 / Hak-kâ-ngî עברית हिन्दी Fiji Hindi Hrvatski Kreyòl ayisyen Magyar Հայերեն Արեւմտահայերէն Interlingua Jaku Iban Bahasa Indonesia Ilokano ГӀалгӀай Ido Íslenska Medžuslovjansky Italiano ᐃᓄᒃᑎᑐᑦ / inuktitut 日本語 Jawa ქართული Taqbaylit Jju Kabɩyɛ Tyap Gĩkũyũ Қазақша ភាសាខ្មែរ ಕನ್ನಡ 한국어 Kurdî Kernowek Кыргызча Latina Limburgs Ligure Lombard Lingála ລາວ Lietuvių Latviešu Malagasy Македонски മലയാളം Монгол मराठी Кырык мары Bahasa Melayu Malti မြန်မာဘာသာ Эрзянь Nāhuatl Plattdüütsch नेपाल भाषा Li Niha Nederlands Norsk nynorsk Norsk bokmål Occitan ਪੰਜਾਬੀ Kapampangan Papiamentu Naijá Polski Piemontèis پنجابی پښتو Português Runa Simi Română Armãneashti Русский Русиньскый Саха тыла ᱥᱟᱱᱛᱟᱲᱤ Sicilianu Scots سنڌي Srpskohrvatski / српскохрватски සිංහල Simple English Slovenčina Slovenščina ChiShona Soomaaliga Shqip Српски / srpski Sunda Svenska Kiswahili Ślůnski தமிழ் ತುಳು తెలుగు ไทย Türkmençe Tagalog Toki pona Türkçe Татарча / tatarça Twi Українська اردو Oʻzbekcha / ўзбекча Vepsän kel’ Tiếng Việt Walon Winaray 吴语 მარგალური ייִדיש Yorùbá Vahcuengh 文言 閩南語 / Bân-lâm-gí 粵語 中文 IsiZulu Muuda linke Artikkel Arutelu eesti Vaata Muuda Muuda lähteteksti Näita ajalugu Tööriistad Tööriistad vii külgpaanile peida Toimingud Vaata Muuda Muuda lähteteksti Näita ajalugu Üldine Lingid siia Seotud muudatused Püsilink Lehekülje teave Viita leheküljele Hangi lühendatud URL Lülitu vanale parserile Trüki või ekspordi Koosta raamat Laadi alla PDF-failina Prinditav versioon Teistes projektides Abstract Wikipedia Commons Vikitsitaadid Andmeüksus Ilme vii külgpaanile peida Allikas: Vikipeedia  See artikkel räägib üldmõistest; Kettamaailma tegelase kohta vaata artiklit Surm (Kettamaailm); perekonnanime kohta vaata artiklit Surm (perekonnanimi). See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2007) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) "Kuoleman puutarha", Hugo Simberg (1906) Inimese pealuu on universaalne surma sümbol Surm on organismi elu lõppemine. Usundilooliselt on surm hinge lahkumine kehast[1]. Surma personifikatsioon on vikatimees. Surma mõiste [muuda | muuda lähteteksti] Surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida (elutegevuse võime). Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks (võib-olla ka surmaks). Surmale eelneb suremine – pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks.[2] Surma kui lõpliku sündmuse juures saab eristada mitut hetke ja aspekti. Surm on lõplikult saabunud siis, kui organism ei ilmuta enam mingit elumärki. Kui surma ei ole enam võimalik vältida, siis ollakse jõudnud surma lävele. Elu lõpuks võidakse lugeda hetke, mil organism ei suuda enam tervikuna talitleda.[2] Surm erineb sündmusest, mis surma põhjustab, (näiteks trauma).[2] Elutegevuse võime ja elutegevus [muuda | muuda lähteteksti] On vaidlustatud, et organismid, kelle elutegevus on ajutiselt peatatud või peatunud, on elus (kuigi nad pole surnud). Nende elutegevus on täielikult või peaaegu täielikult lakanud. Kui elutegevuse peatumine peaks tähendama elu lõppu, siis tavaline definitsioon, mille järgi surm on elutegevuse võime lakkamine, ei ole õige. Tuleb aga mõisteliselt eristada vastandust elutegevuse võime olemasolu ja puudumise vahel ning vastandust elutegevuse olemasolu ja puudumise vahel. Surnud olemise samastamine elutegevuse võime puudumisega on enam-vähem üldtunnustatud. Enamasti samastatakse ka elus olemist elutegevuse võimega.[2] Elu taastamine [muuda | muuda lähteteksti] Oletame, et pärast organismi surma saab elu taastada, näiteks et saab organismi osakesteks lahti võtta (pärast seda on organism kindlasti surnud ja isegi eksisteerimast lakanud) ning siis jälle osakesehaaval kokku panna. Siis tuleks öelda, et organism sureb alatiseks, kui just tema elu ei taastata.[2] Surm ja minu olemus [muuda | muuda lähteteksti] Minu puhul võib surma defineerida minu elutegevuse võime lakkamisena. Mida see täpselt tähendab, see sõltub minu olemusest. Animalism (Paul Snowdon, Eric Olson) ütleb, et ma olen inimene. Personism ütleb, et ma olen eneseteadvuse võimega olend. Mentism (Jeff McMahan) ütleb, et ma olen vaim, kellel ei pruugi eneseteadvuse võimet olla. Animalismi järgi ma kestan üle aja siis ja ainult siis, kui ma olen üks ja seesama loom, mentismi järgi pean ma olema üks ja seesama vaim. Personalismiga käib tavaliselt kaasas vaade, et minu kestmise määravad minu psühholoogilised tunnused ja nendevahelised suhted (John Locke, Derek Parfit). Kui ma olen loom, siis minu surm seisneb bioloogilise elutegevuse lakkamises. Kui ma olen vaim, siis minu surm seisneb minu vaimu ülalpidava elutegevuse lakkamises. Kui minu kestmise määrab teatud psühholoogiliste tunnuste säilimine, siis minu surm seisneb nende tunnuste kaotamises. Sügav nõdrameelsus võib kaotada olulised psühholoogilised tunnused, kuid säilitada vaimu. Inimene võib bioloogiliselt edasi elada ka pärast vaimu kaotust näiteks väikeaju talitluse lakkamise tõttu. Vaim võib säilida, kui hävib kogu keha peale aju.[2] Surm ja olemasolu lakkamine [muuda | muuda lähteteksti] Kas inimesed või muud olendid võivad olemas olla pärast surma või lakata olemas olemast enne surma?[2] Fred Feldmani järgi on inimesed ja loomad pärast surma olemas nii kaua, kuni nende kehad säilivad. Ta viitab sellele, et me räägime surnud inimestest ja loomadest. Ent me räägime surnud inimestest mõnikord ka juhul, kui nende kehad ei ole säilinud. Teiselt poolt, surnud inimeste jäänuseid võib vabalt nimetada inimesteks ka ilma neid enam inimesteks pidamata.[2] Elutud asjad hävivad ilma suremata. Mõned organismid, näiteks amööbid, lakkavad olemast jagunedes, ilma et nad sureksid, ja koppvetika sugurakud lakkavad olemast liitudes, ilma et nad sureksid: eluprotsessid, mis neid alal hoiavad, ei lakka. Kui me saaksime olemast lakata ilma suremata, siis me võib-olla enam ei samastaks surma elu lakkamisega. Siiski võidakse väita, et jagunemine, liitumine jms on ebatavalised surma vormid ja surra võidakse ka nii, et elutegevus ei lakka. Samuti võidakse väita, et see, mida pole olemas, ka ei ela, nii et pole võimalik lakata olemast ja edasi elada.[2] Surma kriteeriumid [muuda | muuda lähteteksti] Surma kriteeriumid on tunnused, mille järgi surma on võimalik ära tunda.[2] USA-s loetakse surnuks inimest, kellel on kas vereringe- ja hingamistalitluse pöördumatu kahjustus või kellel on pöördumatult lakanud kogu peaaju, sealhulgas ajutüve talitlus.[3] Suurbritannias on surma kriteeriumiks ajutüve talitluse jääv lakkamine.[4] Nende kriteeriumide juures saab kritiseerida pöördumatuse mõiste kasutamist. Animalismi seisukohast saab vastu väita, et inimesed, kelle aju on täielikult hävinud, kuid kelle vereringet ja hingamist hoitakse kunstlikult alal, on elus. Mentismi ja personismi seisukohast saab vastu väita, et vaim võib hävida ka juhul, kui ajutüvi ei lakka talitlemast. Kas surm kahjustab meid? [muuda | muuda lähteteksti] Kahjuteesi järgi on surm vähemalt mõnikord halb sellele, kes sureb, ja selles mõttes kahjustab teda.[2] Kahjutees võib viia inimeseks olemise kui niisuguse halvaks pidamisele, mis võib viia välja näiteks enesetapuni, eriti kui eeldada, et elamist väärib ainult lõputu elu. Võib-olla lohutab mõte, et inimeseks olemisel on ka head küljed, aga see töötab võib-olla ainult juhul, kui hea on ülekaalus. Sellegipoolest järeldub kahjuteesist vähemasti see, et elul on traagiline külg. Sellepärast on püütud kahjuteesi ümber lükata.[2] Argumendid kahjuteesi kasuks [muuda | muuda lähteteksti] Kahjuteesi kaitstakse tavaliselt komparativismist lähtudes. Selleks et otsustada, kas inimese surm oli talle halb, tuleb võrrelda tema tegelikku heaolu taset sellega, mis tal oleks olnud, kui ta poleks surnud. Vastus sõltub heaolu kriteeriumist ja sellest, missugune tema elu oleks olnud. Osutub, et noorelt suremine on tavaliselt halb, sest elamata jäänud elu oleks tavaliselt hea. Ja see, kas suremine üldse on halb, sõltub siis sellest, kas elu surematuna oleks hea.[2] Postuumse kahju teesi järgi võivad inimest kahjustada ka sündmused, mis leiavad aset pärast tema surma. Näiteks võidakse ta pärast surma unustada, ja selle kahjulikkus on kooskõlas näiteks preferentsialistliku heaolukäsitusega, kuigi mitte positiivse hedonismiga.[2] Sümmeetriaargument [muuda | muuda lähteteksti] Lucretius esitas surma halbuse vastu sümmeetriaargumendi: surmajärgne mitteolemasolu ei ole halb, sest muidu me peaksime halvaks pidama ka sünnieelset mitteolemasolu.[2] Kui tõlgendada seda argumenti nii, et elu lõppemine ei ole halb, sest järgneb sünnieelse seisundi sarnane seisund, siis tundub see nõrk, sest asi ei ole mitte surmajärgses seisundis, vaid selles, et surm võtab meilt üldjuhul head asjad ära. Surmaga sümmeetriline oleks hoopis sünd, mis annab head asjad. Kui seda argumenti tõlgendada nii, et surnud olemise seisund ei ole halb, sest mitteolemasolu ei ole iseenesest halb, nagu näitab meie suhtumine sünnieelsesse mitteolemasolusse, siis on selles iva. Aga oluline erinevus on see, et sünnieelsele mitteolemasolule järgnes olemasolu. Kui jutt oleks ajutisest mitteolemasolust, siis see meid võib-olla väga ei häiriks; meid häirib pigem see, et mitteolemasolu on jäädav.[2] Teisel kujul võiks sümmeetriaargument olla järgmine. Me soovime surra hiljem või üldse mitte, et oma elu pikendada, kuid me ei hooli eriti sellest, et oleksime sündinud varem või oleksime alati elanud. Meid e…